Koht, mis ei püüa end turistide meelitamiseks näidata millegi muuna, näiteks „laheda lääne metropoli“ näol. See on just selline, nagu ta on – väike ja hubane pealinn, mille elanikud on sõbralikud ja südamlikud, sest nad ongi sellised, mitte sellepärast, et sina oled võõras.
Ja „turistidele mõeldud“ kohad ei ole parim, mida Podgorica pakkuda suudab. Selles paigas peitub teatud melanhoolne ilu, mille avastamiseks tuleb lihtsalt vaikides tänavatel ringi jalutada, ilma et sind häiriksid valjuhäälsed ja kiirustavad inimesed.
Podgorica („väikese mäe all”)
Kui otsustasime tähistada 2017. aasta aastavahetust koos sõpradega Montenegro pealinnas Podgoricas, pean tunnistama, et olin veidi skeptiline. Minu esimene mõte oli: „Arvestades linna suurust (220 tuhat elanikku), oleme vaatamisväärsustega paari tunniga valmis.“ Teine mõte (õnneks) oli optimistlikum: „aga sel juhul jääb meil rohkem aega Montenegro veini maitsmiseks”.
Kui me varasel pärastlõunal Podgoricasse jõudsime, oli see meie jaoks suur muutus võrreldes meie koduga Berliinis. Esiteks oli päikeseline (talvel on Berliinis päikesepaistet harva näha). Teiseks puudus linnas igasugune kiirustamine. Me nägime hubastel tänavatel vaid mõnda möödujat.
Enamik poode oli sel ajal suletud, välja arvatud kohvikud ja mõned alkohoolsete jookide poed (kus me ka käisime, et osta kohalikke jooke). Turuplatsil ehitati kontserdilava järgmise päeva aastavahetuse peoks. Lapsed pritsisid purskkaevust voolavat vett ja hoolimata jahedast ilmast kasvasid betoonist tänavatelt välja rohelised palmid. Kiiretempolise Berliini järel tundusid need stseenid meile peaaegu aegluubis toimuvatena.
Pärast lühikest jalutuskäiku leidsime kohviku, mis tundus paljulubav. Kuigi 7-liikmelisele seltskonnale ei olnud piisavalt ruumi, nihutasid kelnerid laudu, et me saaksime koos istuda – hea esimene mulje. Teine hea mulje oli toit – portsjonid olid peaaegu võimatud ühe istungiga ära süüa ja kõik oli mõistliku hinnaga. Kohvik oli rahvarohke ja baarilaua kohal rippuvast telerist kostis kaasaegset Balkani muusikat.
Nagu me hiljem avastasime, oli selline elektrooniline muusika just sellele piirkonnale omane. Peaaegu igas baaris ja restoranis, kuhu me sattusime, oli vähemalt üks teler, millelt sai vaadata videoklippe, kus ilusad, mõnikord poolpaljad naised tantsisid kaasa kaasaegse elektroonilise muusika rütmis, millesse oli vahel segatud ka rahvamuusika helisid.
See on kombinatsioon, mida on raske kirjeldada, kui sa pole seda ise kuulnud. Hoolimata sellest, et mu sisemine feminist protestis („miks peavad naised olema alasti?“), oli neis helides, mis meid kõikjal saatisid, midagi võluv. Varem polnud ma kuskil näinud sellist rahvusvahelise popmuusika puudumist ja keskendumist kohalikele bändidele.
Kui oled Balkani köögi fänn ja ei ole taimetoitlane, on Podgorica paradiis. Kõige levinumad liharoad, mida me proovisime, olid Ćevapi, Pljeskavica (kohalik hamburger) ja Ražnjići, mida saab paljudes restoranides, aga ka tänavatoiduna. Põhimõtteliselt oli menüüs kõik, mis sisaldas liha. Peale selle avastasime veel ühe variatsiooni „juustust peal” – Njeguški sir – õlis hoitud juust. Need roogad sobisid väga hästi kokku Montenegro valge ja punase veiniga, mis on valmistatud Vranac-viinamarjadest – iidsest viinamarjasordist, mis on tüüpiline Makedooniale, Serbiale ja Montenegrole ning mida kasvatatakse peamiselt Montenegros, Podgorica ümbruse piirkondades.
Meil oli kaks päeva aega ringi vaadata. Selge sinine taevas võimaldas meil näha linna kohal kõrguvat Gorica mäge (mis andis linnale ka nime). Montenegro nime („must mägi“) kohta võite ise järeldused teha, kuna pealinn asub tegelikult tasandikul. Podgoricat ümbritsevad kaks jõge: Morača ja Ribnica. Esimene neist voolab läbi linna keskel asuva oru ning oli meeldiv kogemus jalutada selle türkiissinise vee ääres, mis kontrasteeris kaldad katvate valgetega kividega.
Arhitektuur
Podgorica arhitektuuri pole samuti lihtne kirjeldada. Seda iseloomustavad vahelduvad režiimid. Linna vanim osa ei ole nagu teistes linnades. See on peaaegu puhtalt elamurajoon vanade majade ja kitsaste tänavatega. Ka Ottomani impeeriumi ajad on siin oma jälje jätnud – leidsime sealt kaks mošeed ja maalilise kellatorni. See oli meie jaoks väga eriline kogemus, kui võrdlesime seda kohaga, kus me Nova Varošis („uues linnas”) ööbisime, kus tänavad olid sama laiad kui teistes Euroopa linnades.
Teise maailmasõja ajal lammutati Podgorica peaaegu täielikult ja ehitati üles kommunistliku bloki Jugoslaavia linnana (linn kandis tollal nime „Titograd“ – Jugoslaavia presidendi Josip Broz Tito auks). Need kortermajad olid selle aja jaoks tüüpilised ning paljudes kohtades värvitud erksate värvidega, mis andis linnale elavama ilme. Alates 90ndatest algas linnaplaneerimise revolutsioon ning ehitati uusi terasest ja klaasist hooneid. Sel ajal ehitati ka Millenniumi sild ja õigeusu kirik Hristovog Vaskrsenja, mis said tänapäeva Podgorica peamisteks vaatamisväärsusteks.
Teine näide sellest terase ja klaasi trendist Podgoricas on George Washingtoni tänav, mis on unikaalse elamuse saamiseks kohustuslik külastuskohaks. Nico ja mina käisime seal päeval ja olime ainsad inimesed, kes möödusid luksuslikest, kuid tühjadest poodidest, nagu Emporio Armani, Max Mara ja teised. Kõlaritest kostis Ameerika jõululugude playlist, mis näis algavat hetkel, kui me neile hoonetele lähenesime. Siis, ootamatult, mõne sammu kaugusel sellest tänavast, olime ümbritsetud inimestest, kes kõndisid aeglaselt ümberkaudsetesse kontorihoonetesse või oma lemmikrestorani.
Nii võiksin kokku võtta oma kogemuse Podgoricas: see on ainulaadne linn, mis on kindel oma kultuuris, kus kohalik muusika, toit ja siiras sõbralikkus võidavad laialt levinud lääne popkultuuri. See ei tähenda, et meil oleks olnud kultuurišokk – siin on palju Euroopast pärit asju. Samuti võis end linna igas osas turvaliselt ja mugavalt tunda. Mõtlen seda, et usaldus ja kiitus oma traditsioonide vastu on nii palju levinud kaasaegsesse reaalsusesse, et sellest on saanud selle kindel osa. Need traditsioonid ei ole ainult ajaloolised, nagu paljudes lääneriikides, vaid need on elusad ja kasvavad uutesse vormidesse, kohanedes ümbritseva kaasaegse maailmaga.
