Umbes 45 meetri kõrgusel, kus mu statiivi jalad toetuvad ebakindlalt kivile, mida sellisteks ettevõtmisteks kunagi ette nähtud ei olnud, teen ühe oma lemmikfotodest Wrocławist. Minu all laieneb turuväljak oma iseloomulike punaste katustega. Seisan kitsal kivisillal, mis ühendab Püha Maarja Magdaleena kiriku kahte torni. Kohalikele on see tuntud kui Patuste sild, kuid kõigile teistele on see tuntud kui Nõiasild.
Nõiasilla tume legend
Sild ehitati 1400. aastatel ja legendi järgi oli selle kõrgusel ning kitsal, ohtlikult käsipuudeta kõnniteel algselt palju õõvastavam otstarve kui tavalisel sillal. Sild ehitati keskajal, mil Euroopas levisid laialdaselt nõidussüüdistused. Wrocławis sunniti nõiduses süüdistatud naisi – tavaliselt vanemaid, vallalisi naisi – kõndima silla serval, et teha kindlaks nende süü või süütus. Kui süüdistatav nõid suutis seda peadpööritavat teed edukalt läbida, oli see ilmselgelt tõend tema süüst, sest ta pidi selle ületamiseks saama abi kurjalt. Seejärel põletati ta elusalt. Kui ta aga kukkus – kukkumine, mis oli kindlasti surmav –, oli ta süütu. Mis ka ei juhtunud, süüdistatava nõia „kohtuprotsess“ lõppes tema surmaga. Iga kord, kui ma olen seda silda ületanud, olen asetanud oma jalad sellele kitsale servale, vaadanud 45 meetri sügavusele alla ja tundnud kerget värinat seljas.
Kuid silla loost on olemas ka veidi leebem ja vähem õudne versioon, mis on trükitud infotahvlitele ja mida tutvustatakse turistidele. Silla ajaloo meeldivamas versioonis needis isa edevat tüdrukut nimega Tekla ja mõistis ta igavesti silda pühkima. Tekla päästeti sellest saatusest, kui sekkus heasüdamlik nõid. Kohaliku rahvajutu järgi tõid emad kunagi oma rahutud tütreid sillale hoiatuseks – see oli õpetuslik lugu sellest, mis juhtub naistega, kes ei vasta ootustele.
Hämaras pildistatud pronksist nõid
Nüüd kaunistab seda kunagi õudset silda Disney-laadne pronksist nõid ja tema kass; nad ei ole sugugi ähvardavad. Selle asemel on nõial linna kuulsate päkapikkude sõbralik välimus ning nagu päkapikudki, on nõid ja tema kass aastakümnete jooksul laste käte poolt siledaks poleeritud.
Olen tulnud sillale hämaras, mis on minu lemmikaeg linna pildistamiseks. Päeva viimased külastajad on juba alla tagasi läinud, nõia jalgade juurde jäetud mündihunnik särab päeva viimastes päikesekiirtes. Kui rahvahulk on laiali läinud, on lihtne tunda kerget valu, mõeldes silla traagilisele minevikule. Kuid vaadates üle linna, mida ma armastan, tundsin vaid sügavat kiindumust Wrocławi ja selle elanike vastu, sealhulgas pronksist elanike vastu.
