Daria ja mina oleme käinud Wrocławis lugematuid kordi. Oleme näinud kõiki linna kuulsamaid vaatamisväärsusi, kuid mind on alati tõmmanud Wrocławi ülikooli poole, eriti Püha Vincenti ja Püha Jaakobuse vana kloostrikompleks, kus praegu tegutseb filoloogiafakulteet. Olen seda kompleksi tihti külastanud, osalt sellepärast, et see on minu arvates ilus, ja osalt sellepärast, et Daria õppis seal kunagi.
See on üks neist hoonetest, mida mööduja ajaloost tulvil linnas esmapilgul ehk ei märkagi. See ei ole selline hoone, mis end kohe esile tõstab; see ootab. Selle ilu ei avane kohe. Võib-olla möödud kompleksist teisel pool tänavat asuva turuhalli poole minnes vaevalt pilku heites, märkamata, et pikk tiib, kus munkad kunagi vaikuses elasid ja töötasid, on tänapäeval osa ülikoolist. Aga kui peatud ja vaatad, vaatad tõesti, siis saad tasuks vaate väärikale gooti tornile ja su mõtted hakkavad rändama tagasi läbi hoone sajanditepikkuse eluea.
Pikk ja sündmusterohke ajalugu
Kompleks pärineb umbes aastast 1240. Hertsog Heinrich II, nn Vaga, asutas katedraali ja kloostri, mis ehitati Prahast toodud frantsiskaani munkade jaoks. Varsti pärast ehitustööde algust tapeti hertsog Heinrich ise mongolite vastu peetud lahingus mongolite esimese sissetungi ajal Poolasse ning ta maeti katedraali krüpti.
1500. aastate alguses sunniti frantsiskaane kas protestantlusse üle minema või linnast lahkuma, ning kui nad lahkusid, võtsid mahajäetud hoonekompleksi üle premonstraadid. Hooned ehitati 1600. aastate lõpus ümber barokkstiilis ja on säilitanud selle iseloomu suures osas tänapäevani.
Aastatepikkune võitlus ja ülesehitustöö
Nagu paljud ajaloolised ehitised kogu Poolas, sai ka katedraal Teise maailmasõja ajal ulatuslikke kahjustusi. Kokku varisesid selle kõrguv torn, samuti osa võlvkestest ja külgseintest. Kompleksi taastamine – vaevarikas ja põhjalik protsess – algas alles 1947. aastal ning selle lõpuleviimine võttis aega mitu aastakümmet.
Katedraali vallutamine
Olen seda silda lugematuid kordi ületanud, kloostrikompleksi imetlenud ja püüdnud leida viisi, kuidas seda õiglaselt pildistada. Ma ei leidnud kunagi vaadet, mis mind inspireerinud oleks. Aga ühel hilisel pärastlõunal, päikeseloojangu ajal, pildistasin vanalinnas teist kirikut ja mõistsin, et näen parimat päikeseloojangut, mida ma kunagi Wrocławi kohal näinud olen. Kui päikeseloojangu viimased värvid hakkasid tuhmuma, suundusin kloostri poole, sest arvasin, et selle pildistamine sinisel tunnil annaks sellele dramaatilise taustaga. Leidsin koha teisel pool tänavat ja päikeseloojangu viimaste lilla valguskiirtega suutsin jäädvustada hoone majesteetliku ilu. Soovitan soojalt külastada Wrocławi, seda peidetud pärlit ja alahinnatud Euroopa linna.
