Fotograafina satun sageli erinevatesse kohtumajadesse, kus arutatakse autoriõigustega seotud küsimusi. Mõned neist hoonetest on igavad ja ametlikud, samas kui väiksem osa neist tekitab oma arhitektuuri, ajaloo või mõlema tõttu teatud tundeid. Mõned hooned äratavad aukartust. Teised tekitavad ebamugavustunnet. Wrocławi ringkonnakohtu hoonekompleks suudab kuidagi tekitada mõlemat, ja juba aastaid olen tahtnud seda ainulaadset pinget fotol jäädvustada.
Imposantne ehitis
Hoone ehitamine algas 1845. aastal ja lõppes 1852. aastal. Berliinis tegutseva arhitekti Karl Ferdinand Busse projekteeritud kohtukompleks on silmapaistev ehitis. Erinevalt paljudest teistest kohtumajadest, millel on brutalistlik ja asjalik välimus, on Wrocławi kohtumaja välimuselt kindluselaadne, sissepääsu mõlemal küljel asuvate tornidega. Võib-olla oli Busse'il veidi pühadust teotav huumorimeel; kompleks, mis hõlmab kohtumaja ja vanglat, ehitati kreeka risti kujulise plaani järgi, mis tundus mulle selle hoone funktsiooni arvestades veidi kummaline valik. Kaks hiljem kompleksile lisatud hoonet on välimuselt modernsemad ja kohtumajale tüüpilisemad, kuid need ei vähenda sugugi algse hoone muljetavaldavat välimust.
Tume ajalugu
Hoone ajalugu on sama õõvastav kui selle fassaad. Teise maailmasõja ajal kasutasid natsid seda hoonet mõnda aega vanglana. Seal viidi läbi ka hukkamisi: Kolmanda Reichi poolt surma mõistetud saadeti giljotiini alla. Enamasti olid need poliitvangid, kes toodi sinna erinevatest natside okupeeritud riikidest režiimi õõvastava „Öö ja udu“ kampaania raames. Kompleksis toimus umbes tuhat hukkamist ja nagu paljude totalitaarsete režiimide puhul, „kadusid” ohvrid, nende saatus jäi nende perekondadele igaveseks teadmata. Hiljem, kui sõda oli lõppenud, kasutasid kommunistlikud ametnikud hoonet Poola koduarmee liikmete ja teiste vastupanuliikumise liikmete kinnipidamiseks. Isegi päikesepaistelisel päeval on raske mitte tunda hoone tumeda mineviku raskust.
Ajaloo arvestamine
Võib-olla oli minu suutmatus jäädvustada seda hoonet täpselt nii, nagu ma soovisin, seotud pigem selle minevikuga ja selle ajaloo teadmisest tuleneva õrnade hirmukildudega kui mingite tehniliste probleemidega. Ma olin aastaid tahtnud seda pildistada, kuid mul ei õnnestunud seda kunagi päris õigesti teha. Ma pidin õppima sellele aeglaselt lähenema ja mitte kartma selle tormilist ajalugu. Ma pidin endale meelde tuletama, et elan teistsugusel ajastul ja et enamik meist, inimkonna valdav enamus, austab õiglust ja põlgab võimu kuritarvitamist. Seistes hoone ees säraval, päikesepaistelisel päeval, kadreerisin foto nii, et selle väärikas, kummitav fassaad oli täpselt keskel. Kui see esindab kunagist brutaalset minevikku, siis esindab see ka õiglase süsteemi pühalikku vajalikkust. Soovitan soojalt külastada Wrocławi, varjatud pärlit ja alahinnatud Euroopa linna.
