Kuna siin asuvad mõned Ameerika Ühendriikide vanimad linnad ja asulad, on reisimine Uus-Inglismaal natuke nagu ajarännak. Üks maanteesõit viib sind vaalapüügitööstuse poolt rajatud linna, samas kui teine looklev kruusatee viib lihtsa, valgeks värvitud puukiriku juurde. Peaaegu võib kuulda tõsise puritaanliku pastori jutlust.
Mineviku säilitamine
New Englandis on, nagu mujalgi maailmas, olemas kõik tänapäevased mugavused: kaubanduskettide kauplused, kiirteed, kiirtoidurestoranid. Kuid mingil moel tundub seal modernsus tagaplaanile jäävat, samas kui minevik muutub lähedasemaks ja kättesaadavamaks. Autoreisil läbi New Englandi tabas mind, kui palju sellest piirkonna ajaloost on suudetud säilitada, kuigi suur osa maailmast näib olevat rahul sellega, et lammutada ja ehitada üle kõik, millel on kasvõi pisut ajalugu.
Vermontis tahtsin leida pildi, mis esindaks seda osariiki ja selle maalilisi koloniaalajastu linnu. Selle kaetud sillad, mida ma pole kusagil mujal maailmas näinud, tundusid mulle ainulaadselt omapärased ja kuuluvad mu lemmikpaikade hulka selles osariigis. Kuulus Quechee kaetud sild, mis pakub vaikset ja suurejoonelist sissepääsu unisesse Quechee külla, sai üheks mu lemmikpildiks New Englandist.
Postkaardi täiuslikkus
Kindlasti tekib küsimus, kas silla projekteerijad ja ehitajad pidasid silmas fotograafe või maalikunstnikke. Allpool voolab Ottauquechee jõgi üle rändrahnude, enne kui kukub alla laia kuristikku. See on vaatepilt, mis moodustab kompositsiooni peaaegu iseenesest. Silla mõlemalt poolt avaneb uskumatu vaade.
Esialgne Quechee sild ehitati 1970. aastal ja see hävis 2011. aastal peaaegu täielikult orkaani Irene tõttu. Praegune sild on peaaegu identne asendus, mis valmis 2012. aastal. Kui puit oleks veidi rohkem aja jooksul kulunud, oleks see täiesti veenev koopia. Sillale astumine on veidi nagu läve ületamine maailma, kus 19. sajand kuidagi ikka veel eksisteerib.
Natuke ajalugu
Ma ei valinud Vermonti sümboliks kaetud silda juhuslikult. Vermontis on säilinud üle saja kaetud silla, mis teeb selle osariigi sildade tiheduse ruutmiili kohta kõige suuremaks kõigi viiekümne Ameerika Ühendriigi osariigi seas. Kuigi neid leidub ka mujal maailmas, seostatakse neid ehk just eriliselt Ameerika maapiirkondadega, kus neid kunagi tuhandeid oli. Nüüd on need nii ajaloolised mälestusmärgid kui ka infrastruktuuri osad – ühtviisi ilusad ja otstarbekad.
Lähedal asub endine veskikoda, mida kunagi käitas Ottauquechee jõgi, ja mis on nüüd klaasipuhumise stuudio ja restoran. Kõik see – veskikoda, jõgi, kuristik ja muidugi sild – pakkus ühe neist haruldastest reisipäevadest, mil ma olin vähem huvitatud pildistamisest ja rohkem lihtsalt vaatamisest.
