Püüdsin tõlkida selle Atlandi ookeani rannikul asuva kuusnurkse kiriku nime ja selle tulemus – „Kivide Isanda kabel” – ei ole minu arvates päris õige. Siiski tundus see tõlge mõnevõrra sobiv selle vana barokkstiilis kiriku jaoks, mis asub Porto lähedal Miramari rannal kaljule ehitatuna.
„Müstiline“ aura
Külastasime seda randa ja kabelit sõpradega ühel päikesepaistelisel talvisel pühapäeval (tüüpiline ilm Portugalis). Oli madalvesi, nii et saime „Capela“ ümber jalutada ilma, et oleksime isegi kingi märjaks saanud. Meil oli sel päeval väga vedanud, sest kui tõusulaine on kõrge, ümbritsevad Atlandi ookeani lained seda väikest kirikut ja sinna sisse pääsemine võib olla väga raske. Ma pole kunagi varem sellisest kirikust kuulnud, ja mitte ainult sellepärast, et see oli veega ümbritsetud, vaid ka sellepärast, et selle ümber oli „müstiline” aura.
Ümbritseval rannal nägime palju kohti, kus oli palju küünlavaha jääke. Meie sõbrad selgitasid meile, et need pärinesid „nõidadelt“, kes tegid seal oma loitse. Hiljem lugesin, et „Kivide Isanda“ kultus pärines iidsest paganlikust kultusest, mis hiljem kristlusesse üle läks ja seostus just selle paigaga.
Kirikul endal pole selle paganliku looduskultuse kohta mingeid silmnähtavaid märke. See ehitati 1686. aastal barokk- ja rokokoo stiilis. Kahjuks ei saanud me sel päeval seda külastada, kuid meil oli siiski aega ringi vaadata. Kui ma püüdsin seda fotole jäädvustada täpsemast nurgast, kuulsin hobuste lähenemist. Teadsin, et see oleks ideaalne esiplaan, et kujutada selle paiga atmosfääri – veidi müstilist, puutumatut ja muidugi romantilist.








