Anaga mäed tekitasid meile tunde, nagu oleksime sattunud Grimmi muinasjutu „Punamütsike“ metsasse, seda tänu laurimetsa puude kuju tõttu. Teisel korral leidsime end väikesest, eraldatud külast, mis laius üle igihaljaste mäenõlvade ja nägi välja peaaegu nagu iidne maiade tsivilisatsioon.
See juhtus vahetult pärast seda, kui meid ümbritsesid veetilgad, mis tõusid Atlandi ookeani tugevate lainete tõttu ja põrkasid saare põhjaranniku hiiglaslikele kaljudele. Ja see kõik pärast seda, kui olime näinud vaid väikest osa sellest mäeahelikust.
Anaga mäed – kõndimine pilvedes
Kas olete kunagi unistanud pilvemetsas viibimisest? Teate küll, nagu filmides, kui džungel äkitselt udu sisse mähkub ja kangelane jälgib iga varju puude vahel? Me oleme alati arvanud, et sellist metsa leidmiseks tuleb reisida vähemalt Lõuna-Ameerikasse. Kui üllatunud olime, kui avastasime, et meie paaritunnine jalutuskäik Tenerife põhjaosas asuvates Anaga mägedes on just selline jalutuskäik pilvedes, mis kaob ja ilmub taas välja vaid väikese tuulepuhangu mõjul.
Me planeerisime reisi Anaga mägedesse juba mõnda aega, uurides radu ja kohti, mida võiksime külastada. Talv ei ole parim aeg sinna üles kõndimiseks, kui pole põhjalikke teadmisi radadest, mis võivad olla mudased ja järsud. Inspireerituna piltidest lauripuu metsast, mis näeb välja nagu Grimmide Punamütsikese mets, leidsime jalutusraja, mis viiks meid sellise muinasjutu sisse.
Anaga piirkond kuulub UNESCO maailma biosfääri kaitsealade võrgustikku. Piirkond tekkis vulkaanipurske tagajärjel 7–9 miljonit aastat tagasi. Selle paiga eripäraks on laurimets, mis arenes välja miljoneid aastaid tagasi Gondwana superkontinendil ja mida on maailmas alles vaid mõnes kohas. Tänapäeval on see paik koduks mitmesugustele endeemilistele loomadele ja taimedele.
Autoteed on seal erakordsed, nagu ka lugu. Lõbu algab siis, kui astud jalutusradadele ja ronid neile mägedele. Anaga mäed ulatuvad kõrgeimates kohtades 600 m üle merepinna, seega arvasime, et paar tundi kõndimine ei ole suur väljakutse, isegi kui ilmastikutingimused pole optimaalsed. Leidsime rakendusest mõned matkarajad ja olime hästi varustatud matkasaabaste ja vihmamantlitega.
Alustasime kohast nimega Vega de la Mercedes, mis alguses tundus olevat nagu iga teine Euroopa mets. Kuid mida sügavamale rada meid mägedesse viis, seda fantastilisema kujuga puud ilmusid meie silme ette. Kõverad tüved ja rippuvad oksad jätsid mulje, nagu oleksid need tuhandeid aastaid vanad. Mingil hetkel märkasime, et oleme udu ümbritsetud, vahetult pärast seda, kui kuulsime tuult puude latvades ja olime päikesevalguses. See ei olnud udu – me kõndisime pilvedes! Nico oli sellest looduslikust ilmutusest nii lummatud, et veetsime peaaegu tunni aega lihtsalt pilvedes ilmuvate ja kaduvate radade pildistamisega.
Iga tunni järel avastasime uusi metsatüüpe, uusi vaateid mägedele ja uusi taimi. Adrenaliinilaksu andis meile aga mitte ainult loodus, vaid ka mõned õnnetused teel. Jalamäest alla kõndimine või järskudel radadel ronimine on mõnikord keeruline, kui maapind on pidevalt märg.
Ühel hetkel tuli meile „geniaalne” idee lühendada teekonda alla linna, kus olime auto jätnud, ja võtta lühike otsetee, mida meie rakendus soovitas. Me ei mäleta, et oleksime elus kõndinud järsemat nõlva kui see – pidime alla minema käte ja jalgade abil. Lõpuks libisesime mõlemad alla koos oma raskete kaamerakottidega seljas. Õnneks suutsime enne kuristikku peatuda ja midagi Nico varustusest ei saanud kahjustada. Allapoole vaadates veendusime, et ronime tagasi üles ja võtame küll üsna pika, kuid palju ohutuma tee.
Kui jõudsime all olevasse linna, pidime enda üle naerma. Me nägime välja nagu oleksime just muda-vannis käinud. Aga mis veel hullem, olime pärast mitmetunnist kõndimist näljased. Niisiis pidime lõpuks minema kohalikku restorani ja me ei näidanud just eriti, hmm… esinduslikud välja. Hoolimata keerulistest radadest olime selle paiga ilu ja looduslikust mitmekesisusest nii vaimustunud, et otsustasime sinna ikka ja jälle tagasi tulla – vähemalt siis, kui pensionile jääme.
Benijo/La Roca ja Taganana linn
Teisel päeval tundsime kiusatust avastada Anaga mäestiku põhjaosa. Oli üks konkreetne koht, mida Daria tahtis külastada, nimega „Taganana”. See näeb välja natuke nagu maiade tsivilisatsiooni linn, mis on peidus igihaljastes mägedes. Ruudukujuliste majade erksavärvilised seinad olid tugevas kontrastis sügavroheliste ja hallide mägedega.
See ei olnud ainult mulje eraldatud kohast – sinna oli ka raske jõuda. Selle küla nägemiseks pidime läbima peaaegu täielikult mägedes kulgeva tee, mis oli nii kurviline, et mõnikord pööras vasakule või paremale 180 kraadi, seda mitu korda vaid mõne kilomeetri jooksul. Aga see oli seda väärt. Selle paiga rahu ja suursugusus rahustasid meie närve pärast seda hullumeelset üles-alla sõitu.
Peaaegu selle küla taga asusid Benijo rand ja La Roca. Koht, millest Nico oma fotograafiaunistustes unistas. See on Tenerife põhjarannik. Mäenõlvad lõpevad seal järsult ja domineerivad musta liivaga (vulkaanijäänustega) randa. Kuid mis meid kõige rohkem lummas, olid hiiglaslikud kaljud, mis kerkisid meie silme ees ookeanist esile, kui me mäelt treppidest alla randa läksime.
Hiiglaslikud lained põrkusid vastu neid, jättes õhku veepärleid. Müra tõttu pidime üksteisele kuuldavaks saamiseks karjuma ja me ei suutnud ette kujutada, kuidas keegi siin ujuda saaks… Kuid Nico jaoks oli see fotograafiaparadiis ja uus väljakutse, kuna ta polnud varem teinud nii palju kaadreid selliselt kivisel rannikul, kus vesi lihtsalt pritsis objektiivi ette.
Anaga mäed olid üks põhjustest, miks me Tenerifesse armusime. Selline metsik, iidne loodus koos vaadetega maalilistele küladele, mis meenutasid iidseid Lõuna-Ameerika kultuure, võttis meilt hinge ära iga paari kilomeetri järel, mida me autoga või jalgsi läbisime. Anaga mägedes asuvad teed tekitasid meile mõnikord kerget kõrgushirmu, kuid need olid ka seiklus. Kõige enam mõjus meile aga see rahulikkuse tunne, loodusele ja selle algupärale lähedal olemine.
