Kui olete kunagi Portugalis käinud, siis teate ilmselt väga hästi, mis on „azulejo“. Need on värvilised keraamilised plaadid, mida kasutatakse hoonete, losside, kirikute, koolide jms kaunistamiseks. Tavaliselt on neil erinevad kujud ja värvitoonid. Seega oli meile suureks üllatuseks avastada, et tegelikult oli azulejo esmane otstarve praktiline, mitte dekoratiivne.
Azulejo
Sõna „Azulejo” pärineb araabia keelest ja tähendab põhimõtteliselt „poleeritud kivid”. Neid kive kasutati hoonete katmiseks, et reguleerida suvel ja talvel sisetemperatuuri. Azulejo sai inspiratsiooni Bütsantsi ja Rooma mosaiikidest, millele lisandusid Pärsia mõjud, mida iseloomustasid kõverad jooned ja lillemotiivid. Azulejo oli populaarne peamiselt Itaalias (Liguurias), Hispaanias ja Portugalis. Hiljem „levis” see Hispaania ja Portugali kolooniatesse. Azulejo tootmise kuldaeg oli 18. sajand, mil algas masstootmine, et rahuldada Portugali koloonia – Brasiilia – nõudlust.
Tänapäeval on Portugal eriti tuntud oma tina-glasuuritud keraamiliste plaatide poolest. Need katavad mitte ainult ajaloolisi hooneid, vaid ka kaasaegseid maju, restorane ja baare jne. Lissaboni kesklinnas leiate palju tootjaid, kes valmistavad siiani azulejosid. Lisaks lille- ja figuurimustritele võib näha ka palju azulejo-kompositsioone, mis kujutavad Portugali ajalugu või lihtsalt idüllilisi elustseene.
Me nägime kord üht kaunist mosaiiki oma matkal Lissabonist Cascais'sse. Chafariz de Paço de Arcos – „Paço de Arcos'i vana purskkaev” oli täpselt meie lemmikstiilis azulejo. Sellel olid sinised ja valged maalid, mis sobisid ideaalselt kokku päikeselise Lissaboni sinise taevaga.
