Juba sisenedes Dubais asuvasse Tuleviku Muuseumi saab kohe aru, et tegemist ei ole tavapärase muuseumikülastusega. Juba ainuüksi fuajee, mis paljudes muuseumides on igav ja funktsionaalne ruum, on siin kuusteist meetrit kõrge ning seal asub kaarduv kahekeeruline trepp, mille kohal vaatavad alla robotolendid – see on selge märk sellest, et külastajad ei leia siit siin tõsiseid eksponeeritud esemeid ega vitriine. See kogemus on pigem midagi teatri sarnast.
Päikesevalguses kirjutatud sõnumid
Daria ja mina olime seal Photopillsi näituse tõttu ning tänu sellele sündmusele saime muuseumi sisse enne, kui see üldsusele avati. Meid viidi ka seitsmendale korrusele, mis on tavaliselt külastajatele suletud. Hoone nägemine varahommikul, enne kui see turistidega täitus, oli peaaegu teispoolsuse kogemus. Muuseumi fassaadi kaunistav kalligraafia jätkub valguse kujul ka siseruumides, kus šeik Mohammed bin Rashid al Maktoumi sõnad voolavad araabia kirjas üle sisepindade. Valgete, tühjade pindade taustal näivad seinad kandvat päikesevalguses kirjutatud sõnumeid.
Fotograafi dilemma
Ma pildistan sageli arhitektuuri. See annab mulle tavaliselt kindla lähtepunkti, olgu see siis konkreetne vaade, fassaad või huvitav valgusolukord teatud kellaajal. Kuid Tuleviku Muuseum ei sarnane ühegi teise ehitisega, mida ma kunagi pildistanud olen, ka mitte selle öine välimus. See ei paku ühtegi teiste hoonete omast lähtpunkti ega omadust. Muuseumi iga korrus on erinev maailm, alustades 5. korrusel asuvast 2071. aasta simuleeritud kosmosjaamast, kust külastajad muuseumi sisenevad. Sealt liigutakse allapoole läbi mitme „peatüki“: vihmametsa, meditatsiooni pühapaiga, Elu Raamatukogu, mis on 2400 liigi DNA kogumik, mis pimendatud ruumis helendab. Valgus muutub ja värvipalett vaheldub korruselt korrusele, ning üldine mulje on sellest, et hoone on mingil moel elusolend.
Fotograafi jaoks on muuseum põnev, kuid samas ka väljakutse. Selle ainulaadne interjöör pakub hulgaliselt ilmselgeid ja silmapaistvaid kaadreid, kuid sellise leidmine, mis pole päris nii ilmselge, nõuab kannatlikkust. Sa jääd tagaplaanile; sa ootad. Valgus muutub ja kalligraafia liigub mööda põrandaid ja seinu. Aeg-ajalt leiad teatud valguse kvaliteedi, mis valgub läbi muuseumi väliskesta, või märkad külastajat, kes vaatab üles taeva poole, hetkeks lummatud sellest helendavast keelest.
Tuleviku muuseum on ehitatud lugu kujul ja seda ei tohiks kiirustades uurida. Jäta vähemalt kaks või kolm tundi, et hoonet ja selle mööduvat maagiat piisavalt kogeda.
