Ei ole teist paika, kus ülevoolavad barokkvormid põimuksid neoklassitsistlike reeglite loogikaga. See kirglik tants Viinis on kestnud sajandeid ja seda kõike saab näha ka tänapäeval.
Ilu seguneb loogikaga, usk kohtub vabanemisega ja kõik see toimub ülemise linnaosa rahuliku igapäevaelu mugavuses. Tahaksin öelda, et Viin on kontrastide linn, kuid see pole nii. Vastandlikud jõud lihtsalt kattuvad – soolise võrdõiguslikkuse vastased meeleavaldused toimuvad ühe tänava kaugusel geiparaadist ja kohalikele tundub see olevat igapäevane nähtus.
Reis Viini
Meie Viini reis sai alguse üsna spontaanselt. Nico plaanib pildistada kõiki Euroopa Liidu pealinnu ning pärast sel aastal lõunapoolsete linnade – Ateena, Madrid, Nikosia – külastamist otsustasime vaadata ka mõnda naaberriiki ja valisime Viini. Daria unistas sinna tagasi minemisest juba alates kuueteistkümnendast eluaastast (ta nägi seda paika lühidalt kooliekskursiooni ajal) ning Nico oli viimati seal kolmeaastasena (ta ei mäleta sellest midagi).
Rendime väikese Airbnb korteri kesklinna lähedal, neljandas linnaosas nimega „Wieden“ – Daria meeldis, et see on ka Viini poola keelne nimi. Tänu sellele asukohale jõudsime peaaegu igale poole viieteistkümne minuti jalutuskäiguga. Piirkond näis olevat peamiselt austrialaste asustatud. Meile mõlemale tuli üllatusena, et 600 tuhandel elanikul on riigi kaasrahastatud korterid (linnas on kokku 1,6 miljonit elanikku). See on peaaegu kolmandik ühiskonnast – müts maha linnavolikogu ees! Niisiis ööbisime me hubases puidust seintega ühetoalises korteris ja püüdsime ette kujutada, milline oleks elu selliste kohalike elanikena.
Et kohaga tutvuda, jalutasime esimesel päeval lihtsalt Viini tänavatel ringi, püüdes linnelu elu fotodele jäädvustada, seda tunda, seda mõnda aega elada, enne kui jooksime pildistama ideaalset hoonet ideaalses valguses. Esimesed muljed: see on jõukuse linn. See on ka koht, kus saab lõõgastuda. Enamik poode sulgeb kell kuus ja unustage pühapäevane sisseostude tegemine või oma lemmikrestorani avatus – see on kõigile puhkuseaeg. Viinis kohtuvad mõistus ja nauding – nende vahel valitseb tasakaal. Te töötate ja seejärel naudite elu avarates parkides, kohvikutes, avalikel väljakutel, kus istute ja joote sõpradega külma valget veini. Ja majandusega on kõik korras.
Veidi Viini taustast
Üks meie sõber mainis kord, et Viin meenutab talle antiikajaid, kuid justkui toimuksid need ajad seal praegu. Siin pole küll varemeid, kuid selles kaasaegses linnas võib siiski tunda antiik-Rooma hõngu. Selles on lihtsalt midagi erilist…
Viin oli oma olemasolu alguses Rooma impeeriumi sõjaväelaager. 11. sajandil oli see oluline kaubanduskoht. Lõpuks, Habsburgide dünastia ajal, sai sellest Euroopa suurim linn ning Austria impeeriumi ja hiljem Austria-Ungari pealinn.
16. ja 17. sajandil kannatas Viin väga Ottomani türklaste rünnakute all. Siiski jäi linn püsima ja muutus kindlustuste poolest tugevamaks kui kunagi varem. Teise piiramise ajal võitis türgi armee Poola kuningas Jan Sobieski, mis tõi kaasa Ottomani impeeriumi võimu kaotuse Euroopas.
Mõnikord annab hävitamine võimaluse luua midagi uut. Pärast sõda türklastega ehitati paljud hooned ümber 17. sajandit domineerinud barokkstiilis. See andis linnale oma iseloomu, mida iseloomustavad täisvormid ja rikkalikud värvid. Sellest ajast pärinevad Belvedere ja Schönbrunni lossid oma suurte aedadega, mis on loodud jalutamiseks ja kus iga detail on oluline – olgu need siis lilled, teed, pügatud puud või purskkaevud.
Me veetsime neis aedades paar õhtut. Lihtsalt jalutasime ringi, jõime Grüner Veltlineri veine (Austria tüüpiline viinamarjasort), vaatasime päikeseloojangut barokkansamblite taga ja elavat linna taustal. Ja me ei olnud seal ainsad – inimesed laotasid oma tekke maha, istusid murule ja vestlesid, naersid, mängisid. Need, kes olid vähem laisad, jooksid, tegid trenni või lihtsalt ronisid üles losside osadesse, mis asuvad mägedel.
Viini stiil
17. ja 18. sajandil domineerisid kirjanduses, muusikas, teatris, ooperis, maalikunstis, skulptuuris ja arhitektuuris kaks kunstistiili – eespool mainitud barokk ja neoklassitsism. Võiks öelda, et need kaks stiili olid vastandid, kuid Viinis eksisteerivad nad harmooniliselt koos. Võite siseneda barokkstiilis Püha Peetruse kirikusse ja vaadata kuldseid piiblikangelaste kuju, kelle poosid on nii väljendusrikad ja täis kannatuste või valgustatuse emotsioone. Teid võtavad enda võimusesse barokile nii iseloomulikud värvid ja paksukesed inglid. Ja need jõukuse ja esoteerika muljed süvenevad veelgi Bachi orelikontserdiga, kui külastate seda kirikut õigel ajal.
Siis astute välja ja päike hajutab teie mulje surelikkusest ja Jumala ülekaalukast olemasolust (olenemata sellest, kas olete usklik või mitte), ning äkki olete Hofburgi lossi juures, mille mõned osad on kujundatud neoklassitsismi lihtsuse, harmoonia ja tasakaaluga. Veel paar sammu edasi ja olete „Helden Platzil” – „kangelaste väljakul”. Kui edasi kõnnid, näed Maria Theresat, Viini naisimperatorit („kuninganna”) kuldsetest aegadest, teadlaste ja kunstnike patrooni. Selle massiivse kuju mõlemal küljel on kaks sümmeetrilist, peaaegu identset hoonet – kunstimuuseum ja loodusloomuuseum. Vaim vastandina mõistusele, sama, tasakaalus, lihtsalt erinevates paikades.
Neid seoseid hinge ja mõistuse vahel leiate siin linnas kõikjal. Mitte ainult barokk ja neoklassitsism, mis teoreetiliselt seisid üksteisele vastu, eksisteerivad siin tasakaalus kõrvuti. Selles linnas on palju loogikat. Viin oli üks esimesi linnu, kus 18. sajandil arenes linnapuhastus vastusena hügieeniprobleemidele. Peale selle on tänapäeval kraanivesi maitsev, kuna see jõuab teieni sajand tagasi ehitatud kanalite kaudu mägedest, mis asuvad 100 kilomeetri kaugusel Austria pealinnast.
Kuid Viinis on ka palju hinge ja väljendusrikast kunsti, mis pärineb 20. sajandist. Tol ajal oli Viin koht, kus sündis juugendstiil. Tõstke käsi, kes ei tunne Wagneri muusikat või Gustav Klimti kauneid maale, kus realism seguneb egiptuse sümbolite ja eksootiliste kuldornamentidega.
Kui mõelda Viini Praterile, tuleb ilmselt esimesena meelde selle ikooniline vaateratas. Kindlasti tasub külastada Prateri muuseumi põnevat Prateri gondlite näitust, kus vanad gondlid on ümber kujundatud linna ajalugu jutustavateks eksponaatideks.
Kahjuks ei olnud üks nädal piisav aeg, et linna põhjalikumalt avastada. Püüdes järele jõuda eelmiste sajandite ajalooga ja kunstiga, ei olnud meil võimalust süveneda kaasaegsesse kunsti ja linna ellu.
See koht on külastamist väärt ja võib-olla avastate, et peamine vaatamisväärsus ei ole pitsa suurune šnitsel (nagu Nico alguses arvas). Seda kohta tasub külastada, et kogeda Euroopa kultuuripärandi rahulikku ühtesulandumist.
