Hea foto sõltub paljuski heast planeerimisest. Õige asukoha leidmine, parima aja määramine ja lõpuks kohale jõudmine. Kuid mõnikord võid planeerida nii palju kui tahad, kuid lõpuks läheb kõik “valesti”. Nii tundus see kuldne hommik Prahas.
Ma teadsin juba enne reisi, et ma ei saa Prahas palju magada. Liiga palju ilusaid stseene ja liiga vähe aega, et neid kõiki õiges valguses jäädvustada. Suvel kestab õhtune sinine tund kuni kella 23ni, samas kui hommikune algab juba kell 3 hommikul. Seetõttu olin väga õnnelik, kui sain AirBnB kaudu broneerida korteri, mis asub otse lossi jalamil. See võimaldas mul maksimaalselt ära kasutada vahepealset aega (noh, magamist).
Minu äratuskell helises kell 3:30, sest enne päikesetõusu tahtsin ma tühje alleesid pildistada. Midagi, mis ei ole õhtul lihtsalt võimalik. Aga kui ma jõudsin Praha lossi peasissepääsu juurde, olin üllatunud, kui nägin, et see on suletud. Kuidagi eeldasin, et lossihoovi võib igal ajal siseneda – jah, ilmselt mitte.
Igaüks, kes on käinud Prahas ja teab, kus see foto on tehtud, teab ka, et tee läbi lossi võtaks vaid 10 minutit. Tee ümber lossi aga… Noh, seega hakkasin jooksma lossi mäest tagasi alla, läbi Malá Strana tänavate ja siis viinamarjaistanduste juures jälle üles Praha lossi juurde. Ma ei jäta seda tõusva päikese hetke kuidagi vahele!
Kui ma jõudsin kohale, mida olin silmas pidanud, teadsin juba esimese vaate üle linna Vltava jõe ääres, et hommikune sprint oli seda väärt. Taevas muutus võimsalt oranžiks ja Böömimaa süda ärkas aeglaselt üles. Kui ma ümber pöördusin, noogutas üks valvur mulle lahkelt. Ja lossi väravad olid äkki avatud.
