Hea foto sõltub paljuski heast planeerimisest. Õige asukoha leidmine, parima aja valimine ja lõpuks sinna jõudmine. Aga mõnikord võib planeerida nii palju kui tahad, kuid lõpuks läheb kõik „valesti”. Just nii tundus see kuldne hommik Prahas, kui ma linna panoraami vaatasin.
Ma teadsin juba enne reisi, et Prahas ma eriti palju magada ei saa. Ilusaid vaateid on liiga palju ja aega liiga vähe, et neid kõiki õiges valguses jäädvustada. Suvel kestab õhtune sinine tund kuni kella 23-ni, samas kui hommikune algab juba kell 3. Seetõttu olin väga õnnelik, kui suutsin AirBnB kaudu broneerida korteri, mis asus otse lossi jalamil. See võimaldas mul maksimaalselt ära kasutada aega (noh, magamise vahel).
Minu äratuskell helises kell 3.30, sest enne päikesetõusu tahtsin pildistada tühje alleesid. Midagi, mis õhtul lihtsalt pole võimalik. Aga kui ma jõudsin Praha lossi peaväravasse, olin üllatunud, nähes, et see on suletud. Mõnedel põhjustel olin eeldanud, et lossi sisehoovi saab siseneda igal ajal – jah, ilmselt mitte.
Igaüks, kes on Prahas käinud ja teab, kus Prahas tehtud panoraamfoto on pildistatud, teab ka seda, et lossi läbimine võtaks vaid 10 minutit. Lossi ümberminek aga… Noh, seetõttu hakkasin lossi mäest alla jooksma, läbi Malá Strana tänavate ja siis viinamarjaistanduste juurest jälle üles Prahas lossi. Ma ei saanud mingil juhul seda päikesetõusu hetke maha magada!
Kui ma jõudsin kohale, mida silmas pidasin, teadsin ma esimese pilgu peale linnale Vltava jõe ääres, et hommikune sprint oli seda väärt. Taevas muutus võimsaks oranžiks ja Böömimaa süda ärkas aeglaselt üles. Kui ma ümber pöörasin, noogutas valvur mulle sõbralikult. Ja lossi väravad olid äkki avatud.
