Küprosest on raske kirjutada, ilma et see tekitaks paljudes eurooplastes, eriti küproslastes, vastandlikke tundeid või reaktsioone. Pealinn Nikosia jaguneb tänapäevalgi kreeka- ja türgi-küproslaste vahel ning ei paista, et need kaks poolt suudaksid lähiajal taas ühineda.
Nico, kes on sündinud berliinlane, oli lummatud võimalusest, et Euroopa Liidu linnad võivad olla sama jagatud kui Berliin kunagi oli.
Seetõttu pidi Nikosia olema meie Euroopa pealinnade külastamise ja pildistamise nimekirjas esikohal. Tahtsime avastada linna ajalugu ja saada aimu, milline on elu kohas, mida jagab müür.
Nikosia – jagatud pealinn
Maandusime linna lõunaosas peaaegu öösel. Broneerisime eelnevalt korteri ja ka transpordi lennujaamast linna. Broneerimisel saime märkida teemad, milles soovisime, et meie juht oleks spetsialiseerunud, nagu näiteks kokandus, vaatamisväärsused, ajalugu jne – tõsiselt.
Naine, kes meid peale võttis, osutus rikkalikuks teabeallikaks ja heaks esimeseks giidiks Küprose kultuuri tutvustamisel. Teel linna selgitas ta, mida küproslased kokkavad, söövad ja kuidas nad lõõgastuvad. Teema muutus aga, kui jõudsime linnale lähemale ja meie silme ette avanes vaade ühele mäele, kus valgustusest oli moodustatud Türgi lipp. Naine tundus sellest vaatepildist veidi häiritud olevat ja selgitas, et türklased teevad seda kreeka-küproslaste kiusamiseks.
Tundsime, et peame küsima, milline on tunne ületada Nikosia piiri linna põhjaossa. Ta selgitas, et see pole probleem, meil on vaja vaid passe. Küsisime, kas paljud inimesed ületavad piiri, ja ta vastas, et paljud turistid teevad seda. Küsisime, kui tihti ta ise piiri ületab, ja ta ütles, et peaaegu kunagi. Paljud kreeka-küproslased ei tee seda ega tunne selleks vajadust. Me teadsime fakte Küprose konflikti kohta, kuid tänu meie esimesele vestlusele kohaliku elanikuga avastasime, kui keeruline see teema on, et ajalugu on ikka veel käimas ja haavad pole veel täielikult paranenud. Sellest teadmisest hoolimata tegime oma esimese vea, nimetades Nikosia põhjaosa „Türgi osaks” – sest saare lõunaosa peetakse „okupeeritud osaks”.
Nikosia lõunaosa
Nikosia lõunaosa võitis meie südamed juba esimesest õhtust alates. Lennujaamast meid peale võtnud juhi innustamisel tundsime tungivat soovi kohe proovida mõnda „Meze't“ (väikesed liha- või taimetoidud, nagu salatid, röstitud liha, halloumi juust). Leidsime väikese restorani veidi väljaspool peamist Ledra tänavat. See oli tüüpiline Küprose tavern, kus õhtuti mängiti elavat muusikat. Me nautisime seal veedetud aega väga. Ja järgnevatel päevadel kordasime seda kogemust, avastades erinevaid meze-kohti.
Järgmise kahe päeva jooksul uitasime Nikosia lõunaosas ringi. Leidsime, et mõned tänavad, eriti ajalooline Ledra tänav, olid nutikalt kujundatud – tänavate kohal rippusid oranžid ja kollased purjed, mis kaitsesid jalakäijaid päikese eest, mis suvekuudel kindlasti tugev on. Meile meeldis ka jalutada tähekujuliste Veneetsia müüride ääres, mille ehitas 1567. aastal Veneetsia Vabariik, et kaitsta linna Ottomani impeeriumi eest (linn langes 1570. aastal pärast 40-päevast piiramist). Oli huvitav lugeda, et pärast saare vallutamist Ottomani impeeriumi poolt kolisid paljud türklased saare põhjaossa. Küprose kreeklased elasid peamiselt saare lõunaosas, õigeusu kirikute ümbruses. Me avastasime paljud neist vaatamisväärsustest oma jalutuskäikude ajal.
Küpros läks 1878. aastal Ottomani valitsejatelt üle Briti haldusele. Sellest ajast alates toimusid küproslaste poolt tugevad protestid Briti valitsuse vastu, mis lõppesid tänu EOKA võitlejatele. Selle vabanemise mälestuseks seisab vanalinna lähedal Vabaduse monument, mida nimetatakse „Eleftheria monumentiks“ ja mis pani meid värisema ning seal tund aega seisma. Me lihtsalt ei suutnud lõpetada vahtimist Vabaduse, EOKA võitlejate ja „vanglast“ vabastatud küproslaste väljendusrikastele poosidele.
1960. aastal sai Nikosia Küprose Vabariigi pealinnaks, kuid rahu ei kestnud kaua. 1963. aastal tegid kreeka-küproslased ettepaneku põhiseaduse muutmiseks, mida türgi-küproslased ei aktsepteerinud. Selle järel toimus palju vägivaldseid intsidente ja linn tuli jagada. Piir sai nimeks „roheline joon” selle pliiatsi värvi järgi, millega üks ÜRO ametnik joonistas Küprose kaardile relvarahu joone. 1974. aastal püüdsid Küprose kreeklased saart taasühendada, kuid põhjustasid selle asemel Türgi sissetungi põhjaossa. Aasta hiljem kuulutasid Küprose türklased oma riigiks Türgi Küprose Föderaalriigi.
Kõnni mööda ja üle „rohelise joone” Põhja-Küprosele
Kui me jalutasime Nikosia lõunaosas ringi, nägime „rohelist joont“ sageli. Ja iga kord jooksid meil selja mööda külmavärinad. Piir ei näe linna eri osades ühtmoodi välja. Mõnikord on see abatisega ümbritsetud niit, mis on täis õrnu, väikeseid, kollaseid lilli. Mõnikord kulgeb piir mööda hooneid, mis on nüüdseks varemed. Ükskord nägime isegi kirikut, mille tagaukse juures piirnes Põhja-Küpros.
Võib arvata, et kui ületada piiri „Lefkoşasse” (nagu türklased oma pealinna kutsuvad), on seal täiesti teistsugune olukord kui Nikosia lõunaosas. Aga see pole nii. Inimesed räägivad teist keelt, mošeesid on rohkem kui õigeusu kirikuid, kuid elu kulgeb samamoodi nagu lõunas. Ühes pargis otse piiri ääres mängisid ja naersid lapsed, näidates välja, nagu ei märkaks nad aedu. Nico ja mina ei mäleta palju piire, mis oleksid nii hästi kaitstud, võiks öelda, et oleme „Schengeni lapsed”.
Külastasime turuplatsi, mis oli täis inimesi ja turiste. Sealt sai osta koti Adidas või Michael Kors kaupa vaid 20 euro eest, kuid peale selle polnud selles kohas midagi ebatavalist. Me nautisime ka pikka jalutuskäiku ümbruskonnas ja karavansarais Büyük Han (Suur Kõrts), mis ehitati 1572. aastal reisijate majutuspaigaks, kuid tänapäeval on see koht käsitöötoodete ja suveniiripoodide ning restoranide jaoks. Meile tundus võluv ja sellele kohale iseloomu andev värvikas tikand, mis ümbritseb sisehoovi piirdeid ja pinke. Need on valmistanud Kreeka ja Küprose naised, et näidata Nikosia põhja- ja lõunaosa naiste vahelist sidet.
Teatud melanhoolia ei jätnud meid Nikosias hetkekski, kuid me teadsime, mis oli meie eesmärk. See oli näidata oma fotodel kahe poole vahelise müüriga linna mõlema osa ilu, hoolimata poliitilisest olukorrast. Päikesepaiste pärastlõunal ja hommikul on sama soe, olenemata sellest, kas tegemist on Ledra tänavaga lõunas või Büyük Haniga põhjas. Usume, et mõlemad kohad väärivad näitamist oma parimast küljest ja mõlemat kultuuri tuleb austada. Need võivad olla erinevad, võib-olla on seal ikka veel kurbust ja viha, kuid elu läheb edasi – lapsed mängivad ja naeravad, inimesed lähevad tööle ja turistid lihtsalt jalutavad ringi. Meil ei lubatud rohelist joont pildistada – aga võib-olla oli see isegi parem.
