Mõned vaatamisväärsused on nii ikoonilised ja nii sageli pildistatud, et mulle tundub peaaegu mõttetu neid pildistada; millist kaadrit ma saaksin, mis oleks teistest erinev? Need kohad võivad olla heidutavad, kuid mulle meeldib väljakutse näha tuttavat paika uues valguses, pildistada neid kohti viisil, mis on just piisavalt erinev, et see oleks vaeva väärt. New Yorgi praamil olin ma juba teinud tosin kaadrit ainuüksi Vabadussambast – tihedalt ja keskele paigutatuna, just sellist fotot, mida kõik teevad. Aga ma tahtsin midagi laiemat; ma tahtsin kogu sadama lugu ühte kaadrisse, mitte ainult monumendi.
Need mõned sekundid, mil sadam joondub
Nii et ma ootasin. Kui praam liigub vee peal edasi, on hetk, mil vaatenurk joonistub täiesti ideaalselt: ühel pool on kuju ja tema taga kogu Alam-Manhattani siluett, mille kohal kõrgub One World Trade Center. Mul oli vaid paar sekundit aega, enne kui praami asend jälle muutus ja mu motiivide joondus kadus.
See, mis mulle selles fotol kõige rohkem meeldib, on mastaap. Muidugi koosneb Manhattani siluett hiiglastest. Aga siin jäävad need Vabadussamba kõrval pisikesteks. Nii nagu kuju on kaadrisse jäädvustatud, näeb ta välja, nagu seisaks ta silueti ees ja valvaks seda. Tema tõrvik on tõstetud otse kaadri serva juurde ning siluett paistab tema taga madalana ja laiana. See ei olnud kompositsioon, mida ma täpselt planeerisin. See on lihtsalt õnn, mis mõnikord fotograafile osaks saab, kui leiad vee peal õige koha ja lased perspektiivil lugu rääkida.
See on vaikselt liigutav foto, eriti kuna kaadris on One World Trade Center. Minu kavatsuseks ei olnud teha avaldust vastupidavuse või kaitse kohta. Aga kui ma seda ekraanil nägin, teadsin, et see on eriline: Vabadussammas on paigutatud valvuri ja vaatlejana, taustal seisab tema selja taga taastatud ja kõrguv siluett.
See on lihtne kaader. Ei kasutatud mingit erilist objektiivi ega pikka säriaega. See nõudis lihtsalt kannatlikkust ja täiuslikku ajastust liikuvas paadis. Praamid ei peatu selleks, et sa saaksid teha täiusliku kaadri, ja sa pead alati arvestama vee kõikumise ja kiikumisega, tuulega või teiste reisijatega, kes satuvad pildile just siis, kui vajutad päästikule. Et mõlemad maamärgid tuleksid teravad ja horisontaalsed, oli vaja teha paar kaadrit ning veidi õnne. Veidi hiljem samal ülesõidul triivis purjekas teise kaadrisse ja pakkus mulle sama silueti kohta hoopis teistsugust vaadet.
Ma tulen ikka ja jälle selle kaadri juurde tagasi, isegi rohkem kui mõnede teiste sadamast tehtud piltide juurde, mis on tehniliselt täiuslikumad. See pole kõige dramaatilisem valgus ega kõige küllastunumad värvid. Aga see jäädvustab midagi sõnadega kirjeldamatut New Yorgi kohta – seda, kuidas linna ajalugu ja siluett asuvad üksteise kõrval, tuhanded korrused klaasist ja terasest, piisavalt lähedal, et mahutuda ühte kaadrisse.
