„Moby Dick” Tegeli sadamas on veel üks osa minu lapsepõlve ajaloost. Tegeli järve ääres üles kasvada oli päris lahe. Ma olen alati armastanud vee lähedust ja unistanud elamisest, kust avaneb vaade järvele.
Minu vanavanemad võtsid mind igal suvel ühe sellise paadiga sõitma. Üsna tihti sõitsime paadiga „Moby Dick”, mis oli kujult nagu vaal – no kuidas see ikka lahe poleks, eks?
Alustasime oma reisi Tegel järvelt (Tegeler See) Berliini põhjaosas ja sõitsime lõunasse kuni Wannsee või isegi Potsdamini. Ja siis tagasi. Kui ma õigesti mäletan, võis see kesta kuni 10 tundi.
Hiljem oli mul hea meel viia Daria lühemale laevareisile. Sõitsime Tegeli järvelt Berliini kesklinna valitsuspiirkonda. Alles siis sain aru: kurat, Berliin on tõesti, TÕESTI roheline linn. Sõidad Tegeli järvelt kesklinna kaks tundi ja näed enda ümber ainult puid. See pole tüüpiline vaatamisvääruste ringreis, nagu see oleks, kui sõidaksid linnast välja.
Kui ma Portugali kolisin, kuulsin kuulujutte, et Moby Dicki tahetakse Tegelist ära viia. Seega, kui ma eelmisel sügisel Berliini tagasi tulin, olin üllatunud, et mul oli ikka veel võimalus seda oma lapsepõlvemälestust uuesti külastada. Õnneks oli meil nii suurepärane sügisilm, et ma suutsin selle pildi jäädvustada. Kes teab, võib-olla oli see viimane võimalus, mil ma Moby Dicki pildistada sain, kuni see veel Tegeler Hafeni sadamas seisab.
