See kaunis paik, mis päeval on nii rahvarohke, oli varahommikul Londoni Millennium Bridge lõpuks täiesti inimtühi. Seda vaadet tuleks vähemalt kord näha, kui linn magab ja St. Pauli katedraal on veel valgustatud.
Olen kuulnud, et Londoni Millennium Bridge'i kutsuvad paljud kohalikud „Wobbly Bridge'iks” (võbelevaks sillaks) ja ma mõtlesin, miks – eriti kuna ma ei tundnud mingit võbelemist (isegi siis, kui jooksin, et jäädvustada päikesetõusu üle Thames'i). Hiljem lugesin, et silla avamispäeval käis seal umbes 80 000 inimest. Need, kes olid silla keskel ja lõunaosas, kogesid sillal kõikumist ja väänlemist. Külastajad püüdsid oma samme silla liikumisega kohandada, kuid see muutis olukorra ainult hullemaks. Sellel nähtusel on nutikas nimetus – sünkroonne külgsuunaline ergutus.
Arhitektid leidsid, et silda tuleb uuesti üle vaadata, ning sulgesid selle järgmisel päeval ja otsustasid paigaldada stabilisaatorid.
Hüüdnimi „Wobbly Bridge” („Kõikuv sild”) on aga sellest ajast peale meeles püsinud.
Vaata mu teist blogipostitust selle kohta, kuidas ma pildistasin Londoni panoraami päikesetõusu ajal, või kogu reisikirja Londonist.








