Jätsime Akropolile ronimise rõõmu lõpuks, nagu kirsi tordile. Sissepääs sellesse iidsesse linna oli meie jaoks peaaegu käeulatuses. Ainus asi, mis takistas meid sinna kohe pärast Ateenasse saabumist jooksmast, oli soov oodata päeva, mil paistaks palju päikest.
Oliime Parthenoni kohta hästi kursis, kuna olime vaadanud BBC dokumentaalfilmi selle paiga huvitavate faktide ja 1975. aastast pärineva renoveerimise ajaloo kohta (ehitustööde alad on siiani alles).
Akropolise tippu
Kujutage ette kohta, kus näete ühes kohas kõiki antiikaja sümboleid, ajastut, millest olete saanud lugeda vaid ajalooraamatutest. Seal nad olid: Dionysose teater, Parthenon, Athena Nike tempel, Erechtheion ja Herodes Atticuse Odeon, mis oli üks ilusamaid teatrilavasid, mida ma eales näinud olen. Antiikmüür oli suurepärane taust teatrile, kus tänapäeval korraldatakse erinevaid etendusi.
Kui teil on kavas Akropolist külastada, siis siin on üks nõuanne – ärge minge kohe tippu, vaid jalutage esmalt ringi. Me tahtsime kogeda seda paika pakutavat naudingut vähehaaval, vaadates esmalt linna panoraami. Vaated on lihtsalt vapustavad – näete hoolikalt planeeritud kaasaegset arhitektuuri, mida domineerivad iidsed templid. Ülevalt on selgelt näha Lycabettuse mägi, mis näib kasvavat otse linna seest välja, meenutades igavesti rohelist vulkaani.
Nico soovitus: kui soovite seal fotosid teha, võtke kaasa kõik oma objektiivid. Ta oli rõõmus, et tal olid kaasas kõik objektiivid vahemikus 14–200 mm, ning soovis isegi, et tal oleks olnud ka 400 mm objektiiv.
Akropolilt avanevatele vaadetele lisasid värvi tänavamuusikute esitatud kreeka muusikahelid. Külastasime seda paika jaanuaris: päike paistis, õhutemperatuur oli mõnusalt soe ja seal polnud nii palju rahvast, kui olime arvanud. Kui teie kodukohas sajab talvel lund, vihma või on lihtsalt külm, soovitame kindlasti külastada neid imelisi kultuuriväärtusi, mida Ateena ja Akropol pakuvad.
Parthenon
Akropolises oli meie tähelepanu keskpunktiks Parthenon, kuhu jõudsime oma jalutuskäigu lõpus. Parthenon oli algselt pühendatud Athenale, linna kaitsejumalannale ning Kreeka teadmiste, käsitöö ja „õiglase sõja“ jumalannale. See on muljetavaldav, kui mõelda, et ligi 2500 aastat tagasi oskasid inimesed juba ehitada midagi nii täiuslikku ja igikestvat, ilma et neil oleks olnud isegi tsementi.
Parthenon ehitati 5. sajandil eKr. Esialgu oli see tempel, seejärel varakamber ja pärast seda kristlik kirik. Ottomani vallutuse ajal oli see isegi mošee ning hiljem, 17. sajandil, püssirohulao. On mõnevõrra irooniline mõelda, kuidas seda hoonet on kasutatud nii paljudeks, mõnikord üksteisest nii erinevateks otstarveteks. Ja nüüd, selles kontekstis, on huvitav mõelda, et hoone algne nimi pärineb kreeka sõnast, mis tähendab „vallalise naise korterit”.
Parthenonis pakkus meile huvi ka rida optilisi illusioone, mille eesmärk oli anda templile tugevam ja visuaalselt täiuslik välimus. Näiteks trikk, mille abil dorilised sambad paistavad kõveratena, nii et kogu hoone näib sirge, või asjaolu, et välimised sambad on laiemad, et tekitada mulje hoone tugevusest. Kahjuks pole veel kogu hoone taastatud, mistõttu oli seda ehitusplatsideta pildistada raske.
Nagu juba mainitud, näitavad need optilised trikid iidsete arhitektide meisterlikkust ja panevad ka tänapäeval tuhandeid turiste imestama. Parthenoni ajaloo ja saladuste kohta on tehtud palju uuringuid. Meile tundus eriti huvitav National Geographicu dokumentaalfilm: https://www.youtube.com/watch?v=c1r2CCgQGSE
Mida Akropolis tähistab
Võiks öelda, et iidseid varemeid leiab kogu Euroopast. Võiks isegi öelda, et vana arhitektuur on lihtsalt muljetavaldavad kivid. Siiski on üks mõiste, mida Akropol sümboliseerib – demokraatia. Võiks isegi öelda, et just siit sai alguse tänapäevane demokraatia ja lääne kultuur. Euroopa Liidu suurte fännidena oli meil lihtsalt vaja külastada seda paika kui esimest sihtkohta sel aastal, mil pildistame ELi pealinnu, ja jäime selle kogemusega väga rahule.
