Jõulude ajal linnamaastiku pildistamine on ühtaegu nii õnnistus kui ka nuhtlus. Hea külg: leiab palju kauneid jõulukaunistusi, mis annavad piltidele armsa ja ainulaadse puudutuse. Halb külg: suured linnaväljakud on ajutiste jõuluturgude tõttu sageli ligipääsmatud. Mõlemad asjaolud kehtisid ka Leipzigi vanalinnas, mis on peidetud pärl ja alahinnatud Euroopa linn.
29. detsembril oli Leipzigi jõuluturg juba suletud. Minu ümber sõitsid veoautod, viies ära turukioskeid. Aga mul oli kesklinnas aega vaid üks hommik, nii et kuidas sellest parima välja võtta?
Noh, aeg loovusele. Ma naudin väljakutseid ja pole mingit võimalust, et ma koju läheksin ilma ühtki Leipzigi ikoonilisemat hoonet pildistamata. Ma tiirlesin selle ümber kaks korda, otsides sobivat kompositsiooni. Et jäädvustada vanalinna raekoja ainulaadset arhitektuuri ilma turu sulgemisest tuleneva saginata.
Metroojaama „Markt” ees leidsin ma, mida otsisin. Seadsin kaamera piisavalt madalale ja õigesse nurka. Ootasin, kuni veoauto möödub. Lasin jalakäijatel kaduda. Vajutasin päästikule. Ootasin. Sõimasin veoautot, mis sõitis mu kaadri läbi. Vajutasin uuesti päästikule. Siin see ongi! Minu foto vanast raekojast Leipzigi kesklinnas.
Muide, märkasin, et metroojaama sissepääs oli samuti üsna ilus. Ja sellele oli kirjutatud „Untergrundmesshalle”. Selgus, et siin toimus kunagi maailma esimene maa-alune mess!
