Podgorica ei ole võrreldav ühegi linnaga, mida ma olen näinud. Selles kohas on midagi hmm… “loomulikku” – ehedat. See on pealinn, mida raske turismimassiäri ei ole veel hävitanud. See on koht, kus saab kogeda kohalikku kultuuri ja kus lääne suundumusi kohandatakse kohaliku maitsega.
Paljudes linna punktides võib näha Montenegro mägedele omaseid tumedaid jooni – need on linna siluetile iseloomulikud “elemendid”. Loomulikult pidid nad siis oma “kohta” minu fotol näitama, kui ma tahtsin jäädvustada Montenegro pealinna eluala.
Peale suurepäraste mägede, mis ümbritsevad orgu, kus Podgorica asus, oli mul kiusatus jäädvustada selle linna ajalugu ja kontrastid. Nagu te ilmselt teate, kannab Montenegro majandus möödunud sajandi kommunistlike otsuste tagajärgi. Poliitika oli mõjutanud ka linna arhitektuuri, mille taustal on kõrgelennulised hooned. Kontrastina näete esiplaanil moodsaid elamurajooni, nagu te seda tunneksite mis tahes Euroopa pealinnast.
Ma olin rõõmus looduse, poliitika ja meie tänapäevade kontrasti kompositsiooni üle. See tekitas piirkonnas rahu, seda, kuidas ajalugu on kujutatud, kuidas need elemendid on kokku sulanud ja loonud kaasaegse Podgorica, mida minu sõbrad ja mina oleme nii väga nautinud.
