Viimane kohtumine
Alt Tegel, Berliin
Suhtu igasse kohtumisse nii, nagu oleks see su viimane – sest ühel päeval ongi see just nii.
Alt-Tegel on koht, mida ma 95% oma varasemast elust koduks nimetasin.
Eelmisel sügisel sõitsime tagasi Berliini, et oma vana korter puhtaks teha, leping lõpetada ja hüvasti jätta.
Vahetult enne reisi lugesin, et 30-aastaseks saades on 95% vanematega veedetud ajast juba minevik.
Oled oma vanematega juba veetnud umbes 25 000 tundi. Ja tõenäoliselt ei jää sulle edaspidi nendega enam kui 1000 tundi.
See pani mind mõistma: võib väga hästi olla, et ma ei näe seda paika enam kunagi sügisvärvides.
Tegel on koht, mida ma suurema osa oma elust täiesti iseenesestmõistetavaks pidasin.
Koht, mis on minu jaoks nii tavaline – ja ometi nii ilus.
Otsustasin elada sel nädalal nii, nagu oleks see mu viimane kord Alt-Tegelis.
Loodan, et saan tagasi tulla, aga ei looda sellele.
Et jäädvustada mälestusi, mida tahan igavesti hoida. Et neid hetki täielikult nautida.
Kaks päeva pärast seda, kui ma tegin selle seeria esimesed fotod, suri mu vanaema ootamatult.
Ta oli Berliinis. Meil oli kokku lepitud lõunasöök. Selle päeva hommikul ta suri.
Mul ei olnud võimalust teda enam näha. Meie viimane kohtumine oli kevadel.
Õnneks oli see väga südamlik kohtumine. Mäletan meie ühist naeru.
Ja üks väike asi, näiteks veeta temaga veidi rohkem aega, et aidata tal toidukaupu kanda. Kuigi mul olid muud plaanid.
Midagi minus ütles mulle: „See on tähtsam.“
Aga ma poleks osanud arvata, et see on viimane kord, kui ma teda näen.
Suhtu igasse kohtumisse, nagu see oleks viimane – sest ühel päeval see ka nii on.
Ja sa ei pruugi seda eelnevalt teada.
Tänan sind, Tegel. Paljude imeliste aastate jooksul oli see koht minu jaoks „kodu“.
—
See seeria avaldati ka Behance'is.







