Viimane kohtumine
Alt Tegel, Berliin
Käsitlege iga kohtumist nii, nagu oleks see teie viimane – sest ühel päeval on see olnud.
Alt-Tegel on koht, mida ma 95% oma eelmisest elust nimetasin koduks.
Eelmisel sügisel sõitsime tagasi Berliini, et oma vana korterit koristada, leping üles öelda ja hüvasti jätta.
Veidi enne reisi lugesin sellest, et kui sa oled 30-aastane, on 95% vanematega veedetud ajast juba ajalugu.
Sa oled juba umbes 25 000 tundi oma vanematega koos veetnud. Ja tõenäoliselt ei saa sa nendega siit edasi rohkem kui 1000 tundi.
See pani mind mõistma: Võib juhtuda, et ma ei näe seda kohta enam kunagi sügisvärvides.
Tegel on koht, mida ma suurema osa oma elust täiesti iseenesestmõistetavaks pidasin.
Minu jaoks nii tavaline koht – ja ometi nii ilus.
Otsustasin elada seda nädalat nii, nagu oleks see mu viimane kord Alt-Tegelis käia.
Loodan tagasi tulla, kuid ei looda sellele.
Et jäädvustada mälestusi, mida tahan igavesti hoida. Võtta hetked täielikult vastu.
Kaks päeva pärast seda, kui olin pildistanud esimesed fotod sellest sarjast, suri ootamatult mu vanaema.
Ta oli Berliinis. Meil oli kavas lõunatada. Selle päeva hommikul suri ta.
Mul ei olnud võimalust teda uuesti näha. Meie viimane kohtumine oli kevadel.
Õnneks oli see väga armastav kohtumine. Mäletan meie ühist naeru.
Ja väike asi, nagu minu aja pikendamine koos temaga, et aidata teda toidukaupade ostmisel. Vaatamata sellele, et mul olid teised plaanid.
Midagi minus ütles mulle: “See on tähtsam.”
Kuid ma ei oleks arvanud, et see on viimane kord, kui ma teda näen.
Käsitlege iga kohtumist nii, nagu oleks see teie viimane – sest ühel päeval on see olnud.
Ja te ei pruugi seda eelnevalt teada.
Aitäh, Tegel. Palju imelisi aastaid oma elust nimetasin teid “koduks”.
—
See seeria on avaldatud ka Behance‘is.
