Ha'penny Bridge, mille rikkalik ajalugu ulatub üle kahe sajandi, on alati olnud Dublini sümboliks – jalakäijate sild Liffey jõe kohal, mis kutsub külastajaid nautima nii selle arhitektuurilist ilu kui ka lugusid, mida see endas peidab. Kuid minu hiljutise Dublini-visiidi ajal muutus see enamaks kui lihtsalt ajalooliseks imeks; sellest sai värvide lõuend, Iiri lipu kehastus.
Mäletan siiani seda esimest õhtut Dublinis. Kõndisin Liffey jõe ääres, pildistades Four Courtsi hoonet ja teisi vaatamisväärsusi. Päike oli just loojunud ja pilved kihutasid üle taeva, maalides dünaamilise taevapildi. Kaamera käes mängisin pika säriajaga, püüdes jäädvustada taeva liikumist ülal ja vaikset vett all. Ha'penny Bridge seisis seal vaikides, näiliselt muutumatuna aja möödumisest hoolimata.
Iiri lipu avastamine
Kuid tõeline maagia algas järgmisel õhtul. Kui ma jalutasin Liffey jõe ääres, pildistades selle rahulikku ilu, sattusin taas Ha'penny Bridge'i juurde. Mäletasin, et olin eelmisel õhtul märganud katkenud rohelist valgust. Seekord hakkas mul tekkima idee. Kas ma saaksin muuta selle „ebatäiuslikkuse” ainulaadseks visuaalseks narratiiviks?
Kui ma silda ületasin, muutus visioon selgemaks. All olev vesi peegeldas vaatemängu – Iiri lipu värve. Vasakul pool, mida valgustas silla all olev roheline tuli, silla keskel särades puhas valge ja paremal pool, Temple Bari linnaosa sissepääs, mis oli õhtuste tulede oranžis hõõguses.
Põnevus vallutas mind. Seadsin kaamera üles ja valisin 60-sekundilise säriaja. Minu all värises maa, kui jalakäijad möödusid, tähistades Dublini võitu Iirimaa meistrivõistlustel. Vajasin kuut katset, lootes iga kord selle täiusliku hetke järele, mil kõik on liikumatu, et jäädvustada kolmevärvilise lipu peegeldus.
Roheline tähistab gaeli, katoliiklikku ja vabariiklikku. Oranž tähistab anglikaanlust, protestantlust ja unionismi. Ja valge sümboliseerib lootust rahu saavutamiseks nende kahe vahel.
Sel õhtul muutus Ha'penny Bridge enamaks kui lihtsalt ehitiseks; sellest sai Iirimaa hinge peegeldus, selle minevik, olevik ja tulevik.
Vaadake ka mu teisi blogiartikleid, mis räägivad seekord Doonagore lossi ja Iiri lehmade ootamatust jäädvustamisest või Moheri kaljude servast.
